​

​

 

Lühem teekonnakirjeldus

Helsingborgi ja Höganase vaheline tee nr 111. Sõida Höganase suunas, 5km peale mahasõitu Sofiero poole tuleb paremal pool teed pruun, vaatamisväärsust tähistav silt. Edasi!

 

https://goo.gl/maps/ophaG788vq1tB2bb6 (asukoht kaardil)

​

Lihtsaim viis muuseumisse tulekuks on autoga.

Sõitke teele nr 111 Helsingborgist Högnaseni. Umbes viis kilomeetrit pärast Sofiero lossi näete paremal viita Djuramossa poole. Samas kohas on ka pruun viit-liiklusmärk muuseumi suunas. Umbes ühe kilomeetri pärast jõuategi muuseumini. Parkige auto sobivasse kohta ja astuge sisse – oletegi kohal.  

Kui teil pole autot, siis soovitame teil tulla bussiga nr. 8 Helsingborist Kulla Gunnarstorps S.ni. Väljuge ja kõndige bussi liikumise suunas umbes 150 meetrit, kus näete viadukti, mis viib maantee nr 111 alt läbi.

Tulge selle kaudu edasi, kuni jõuate T-kujulise ristmikuni. Pöörake paremale ning liikuge edasi – olete jõudnud muuseumisse.

Jalutuskäik võtab aega umbes 45 minutit.

 

Kui teil on külastuse kohta küsimusi või muresid ja te ei leia sellelt lehelt vastuseid, pöörduge muuseumi poole ja me aitame teid! 

​

Pikem teekonnakirjeldus

https://goo.gl/maps/HkCjVa33sdfRj1FBA (kaart)

​

​

Lisainfot muuseumi kohta

Muuseumis on nii hooneid, kui punkreid, pehmet pinnast, kui kruusateid, nii sise- kui välitingimustes nähtavaid eksponaate.

Kaitserajatises, Batteri Hälsingborg, on trepid, tugevdatud ukseavad, kõrged künnised, madalad laed ja kitsad koridorid.

Peate olema ettevaatlik ja tähelepanelik, et vältida pea äralöömist või ukselävedel komistamist, samuti peaks teil olema jaksu treppidel kõndimiseks.

Kahjuks pole kaitserajatist võimalik külastada, kui vajate liikumisel täiendavat abi – ratastooli, käru või muid abivahendeid.

​

 

Lisainfot muuseumi toitlustuse kohta

Kahurikohvikus pakutakse maitsvaid võileibu, häid saiu ja kooke, külmi karustusjooke nagu Champis, Trocadero, Vaarikalimonaad ja teisi klassikuid. Loomulikult on valikus ka klassikaline kohvi ja tee ning magusasõpradele suur valik jäätiseid otse Engelholmi jäätisetehasest.

 

Gluteeni-, laktoosi-, piimavaba ja vegantoidu alternatiive on samuti saadaval. Vajaduse korral küsi selle kohta kohviku kassast.

 

​

Muuseumi ajalugu

​

​

Marie Andrée ja Johan Andrée asutasid muuseumi 1997. aastal. 

 

Marie ema Marjatta saabus Rootsi, sõjalapsena Soomest, jaanuaris 1942 ja Marie isa Agu Kriisa põgenes perega Eestist 1944. aasta sügisel. Marie räägib ja saab eesti keelest art, kui te ei räägi liiga kiiresti. 

​

 Johan Andrée on ajaloolane, kellel on Lundi ülikooli kraad. Johan unistas juba lapsena sõjamuuseumist. Johani unistuse ja Marie perekondliku tausta tõttu oli see loomulik asjade kulg, et Johan ja Marie otsustasid ühiselt investeerida oma unistusse ja muuseumi rajamisse kõik, mis neil oli.

​

Tühja koha peale muuseumit siiski teha pole võimalik. See vajab ajalugu, rajatisi ja  muidugi kultuuripärandit, mida säilitada.

​

Mõisnikul Gustaf Trollal oli täpselt see, mida vaja. 1990. aastal sai ta oma maa tagasi sinna, kuhu Batteri Helsingborg – Rootsi rannakaitse, oli ehitatud ja mida Rootsi relvajõud olid kasutanud alates 1940. aastast. Rajatis oli ainulaadne omataoliste seas ning Gustaf Trollel oli soov seda säilitada.

Riigikaitsega sõlmiti leping, mille kohaselt rajatisi ei hävitata, kui need võetakse muuseumina kasutusse.

Kui Johan ja Marie võtsid Gustaf Trollega ühendust, et uurida kas oleks võimalik Batteri Helsingborgi hakata muuseumina kasutama, sai sellest kaitserajatiste uus algus. Gustaf Trolle uskus, et vanadel rajatistel on väärtust ja tulevikku ning oli oma hindamatu toega kõigiti abiks, mille tulemusena on Beredskapsmuseest kujunenud ainulaadne sõjaajaloo muuseum.

​

30. juunil 1997 saigi alguse muuseumi avalik ajalugu.

​

Tänasel päeval on huvi muuseumi vastu suurem, kui kunagi varem. Loomulikult töötavad Johan ja Marie endiselt muuseumis ja on lahtioleku ajal enamasti alati kohal.

​

Suvisel ajal töötab muuseumis juba ka järgmine põlvkond - EliSophie Andrée ja Leo Andrée. Paljude noorte jaoks on Beredskapsmuseet saanud esimeseks päris töökohaks, mida nad ise võtavad tavaliselt kokku sõnadega : "töörohke, määriv ja hariv". Mis ei tapa, teeb tugevamaks ...

​

Muuseum pole midagi väärt, kui puudub huvi selle külastamiseks. Seepärast ongi Beredskapsmuseet kõige olulisemaks ülesandeks luua muuseum, mis oleks huvitav kõigi jaoks. Kuid muuseum ei saaks areneda ilma abiliste ja koostööta.

​

Muuseumi jaoks on olulisimaks vabatahtlike panus, kes abistavad kõige vajalikuga. Ilma vabatahtlike jõupingutusteta poleks muuseum kunagi saanud selliseks nagu täna. Väiksemadki kruvid, suurtükidetailid, objektid jne on  fantastiliste vabatahtlike abiga kohale jõudnud ja paika pandud.

Vabatahtlikud kohtuvad vähemalt kord nädalas, et koos renoveerida, ehitada ja korrastada väljapanekuid.

​

Kui soovite muuseumi tegevustes osaleda, saadke e-kiri, teatage oma huvist ja võtame teiega peagi ühendust. Kõik on oodatud ja alati on midagi teha! 

​

Meie motoks on:"Miski pole võimatu, võimatu võtab vaid natuke kauem aega."

 

Aastate jooksul on kümned tuhanded muuseumikülastajad käinud vaatamas suurtükke Maja ja Brita, haigla punkrit, lahingtegevuse juhtimiskeskust, suurtükisaali ja ajalooteemalisi näitusi. Loodame, et Beredskapsmuseet pakub haridust ja rõõmu veel aastakümneteks - tervitame ning ootame kõiki, nii varasemaid, kui uusi külalisi!

​

Beredskapsmuseet on Rootsi ainus muuseum, mis asub  II maailmasõja ajal rajatud maa-alustes ruumides!

​

​

Batteri Helsingborg ajalugu

Kui Taani 9. aprillil 1940 okupeeriti, on Rootsi äkki olukorras kus vaenlane on teisel pool väina. Koheselt oli vaja Skåne loodeosas hakata rajama rannakaitset. Parimaks kohaks selle jaoks osutub Helsingborg ja selle ümbrus.

​

Ehitust alustatakse 28. aprillil 1940 . Kavandatud rannakaitse suurtükiväe objekt koosneb kasarmutest, laskealustest, kuulikindlatest tõketest, õhutõrjetornidest, varjualustest,  liikuvatest valgustusprožektoritest, vaatluskohtadest ja mõõtejaamadest. Kõikvõimalikud reservid ja ressursid on investeeritud, tuhanded inimesed töötavad ööpäevaringselt. Kõige sellega on kiire ja kõik see on salajane.

​

Mitte kunagi varem pole Rootsi sõjaväerajatist ehitatud nii suurte jõududega. Juba 5. juunil olid valmis neli suurtükki. Kaks päeva hiljem on Batteri Hälsingborg väidetavalt lahinguvalmis. On möödunud 47 päeva rannakaitse suurtükiväebaasi ehituse algusest.

​

Algselt nimetati Helsingborgi Hälsingborgiks. Õigekirjareformide tulemusena on Batteri Hälsingborg asemel saanud Batteri Helsingborg. See on sama nagu Djuramåsa vahetaks oma nime Djuramossaks.

Ajalooline teave on võetud raamatust "Kanonerna på Djuramåsa" („Djuramåsa suurtükid“).

"A fort without guns is like a body without a soul"

​

Brigaadikindral Stephen V. Benet, USA Armee ülemjuhataja, 14. detsember 1874.

9. aprillil 1940 muutus Rootsi olukord oluliselt. Taani ja Norra olid okupeeritud. Kogu varasem sõjalis-strateegiline ülesehitus oli hävinud, sest varasemalt peeti suurimaks võimalikuks ohupiirkonnaks lõunarannikut, kuid nüüd oli suurenenud rünnaku oht läänest - üle Öresundi Skånesse.

​

Neljapäeval, 19. aprillil otsustatakse, et Helsingborgist Höganässi vahelisele alale – Djuramåsa, paigutatakse rannikukaitse suurtükiväepatarei. Laupäeval, 28. aprillil saabub väikesesse põllumajanduskülasse esimane tööjõud ja alustab ehitustegevusega. Skåne betoonitööstuselt telliti suurtükialused,tingimusega, et tehas suudab tagada valmisoleku nelja nädala jooksul alates 22. aprillist, see tähendab pühapäevaks, 20. mai 1940.

​

Ehituse jaoks töötab Skånska betoonitehases üle tuhande (1000) meheline tööjõud kolmes vahetuses, nii päeval kui öösel. Tööle rakendatakse ka sõjavägi ning kaitserajatise ehitamisega on seotud rohkem, kui 2000 inimest.

​

Kogu ehitust hakkab juhtima legendaarne ehitusinsener Robert von Bahr. Tal on hinnatud maine suurte projektide juhtimisel ning nende õigeaegsel valmimisel. Von Bahr koostabki juhised objekti olulisimate osade valmistamise kohta. Töölised võitlevad nii päeval, kui öösel kaitserajatise valmimise nimel. On räägitud lugusid veokijuhtidest, kes sõitsid ööd-päevad läbi magamata, põhjustades õnnetusi ja teelt väljasõite, kuid kõik ehitusega seotud inimesed täitsid ühte, ühist eesmärki - kaitserajatiste valmimine võimalikult lühikese aja jooksul. Iga hetk võis sõda jõuda Rootsini.

 

Teisipäeval, 5. juunil tehakse katsetus nelja suurtükiga. Eesmärk on testida suurtükke, et näha, kas kõik töötab probleemideta. Enne tulistamist käsib sõjavägi põllumeestel kõik veised lähedalasuvatest taludest turvalisse kaugusesse viia. Aknad ja uksed avatakse, et vältida majade kahjustamist laskudest tekkida võivatest lööklainetest. Vaatamata hoolikatele ettevalmistustele toob laskmise katsetus kaasa kaks surmajuhtumit. Talunik unustas paar lehma, kes viibisid suurtükkide läheduses, karjamaale. Kahuripaukude ajal on tekkinud lööklaine nii tugev, et lehmad kukkusid maha ja surid kohapeal. Lisaks sellele purunesid lähedal asuva kasvuhoone kõik aknad, tallid ja ühe põllumehe  majasein.

Neljapäeval, 7. juunil 1940 teavitas Batteri Hälsingborg lahinguvalmidusest. Kokku oli kaitserajatise lahinguvalmidusse viimise täitmiseks kulunud 47 päeva, mida on isegi tänapäeval raske ületada. Batteri Hälsingborg oli sel ajal üks moodsaimaid kaitserajatisi Euroopas.

​

Kaitserajatise viimane kontroll ja ülevaatus viiakse läbi 23.-24 august 1940

1. Oktoobril 1940 kirjutatud protokollis on öeldud:

"Kuna töövõtja täitis oma tööülesandeid põhjalikult, kiiresti ning kiiduväärselt hea tulemusega, siis palume, et mereamet kinnitaks kaitserajatised."

 

Aega pärast Teise maailmasõja lõppu, kuni 1990. aastani, nimetatakse "külmaks sõjaks". Ida ja lääne vahel oli müür. Sel ajal oli maailmas suur huvi Rootsi sõjalise võimkuse vastu. Välisriikide allveelaevad. KGB. Spioonid.

​

Batteri Helsingborg oli külma sõja ajal loodekaitse keskne osa. Batteri HB ülesandeks oli tagada konfliktide korral Rootsi neutraalsus. Kaitseväe pilgud olid suunatud peamiselt tollasele Nõukogude Liidule ja selle sõjalisele liidule, Varssavi paktile.

​

Hiljem viidi Batteri HB s  läbi põhjalikke uuendusi, et olla valmis ka võimaliku tuumarelva ohu korral. Ümberehituste tulemusena sai Batteri HBst tuumarelvade lahingjuhtimiskeskus – kaitseks viie meetri paksune betoonist kest. Varjend oleks võimaldanud üle elada tuumarünnaku ning ilma välise abita vastu pidada kuni 30 päeva.

​

Viimane kord, mil rannakaitse relvadest tulistati oli aastal 1982 sõjaliste õppuste ajal.

1988 aastal tehti mitme miljoni rootsi krooni eest ulatuslik remont, kus vananenud tehnika asendati uusima lasertehnoloogiaga.

​

Kui idablokk ja hiljem ka Nõukogude Liit lagunesid, hakkas lagunema ka Batteri HB. 1990 aastal tühjendati kaitserajatis tehnikast ja seadmetest ning suleti betooniga, sõdurite kasarmulaager lammutati.

Lisateavet Beredskapsmuseet ajaloo kohta saate lugeda siit.

​

Suur aitäh Kaido Ray Kallikorm tõlke eest!

​

​

​